Meie käüsime vennäle naista tuõmõs...

...kõlas Kihnumua laul teispuõl jõlma otsõs Jaapanis. Miol oli kua õnn ise siäl kohapiäl asjaosalinõ olla. Juba minevasta akati reesuplaana pidämä. Katrinil oli valmis tehtüd jõlus esinemiskava ning sedä akati njärikuuss uõlõga õpma. Võerast olõss kedägi juurõ õppi aga tuli ikka arjuta, et kõik jõlusast vällä tulõb. Komsod said juba varakult kogo sjätüd, mjõtu korda üle uatõt, et mitte kedägi maha unu.
Sõit läks lahti riede viiendämäl küünläkuu päeväl veebruaril. Õhtasõ lennukiga Pärnu ning laupa umiku bussiga Talina. Siält jälle lennuki piäle, et Suõmõ sõita. Ning nüüd Suõmõst jälle uiõ lennuki piäle. Siält saemõ siis otsõ Tokyo. Küll oli kua pitk reis, kümme tundi ühess lennukiss. Oli ikka jõrmus mõtõlda küll, et sõedamõ üheteissme kilumeetri kõrgusõl. Miol olid egäs juhus unõ tabletid juurõ võetud, et suaks magada terve tie aga mõjuss nied kusagilõ, üläl oli ikka. Küll oli kadõ mieel uata kui mõni reesukaaslanõ südäme rahuga magas. Mia ju jõstus magada suam´tõ.

Taemõd nagu meitel botaanikaaidõs.
Küll oli iä miel kui lennuki rattad muad puutusid. Tokyos Narita lennuväljäl oli  vastõs buss, mis viis meiti otsõ otelli, kus meie neli üed magasimõ. Aenult magamõs käüsime siäl, pääväd läbi olime teatris proova tegemäs või esinemäs. Siäl pidime arjuma kua teese kelläaaga, Jaapanis ond kell meite aaga võrrõldõs setse tundi ies. Uni tahass õhta kudagi piäle tulla ning umiku oli raskõ üles tõosta.
Jaapanis oli kua tali, aga nendel põlõ siokõst külmä ühti nagu meitel. Siäl oli 6-16 kraati sooja. Üks vaba päe oli meitel kua, aga siis sadi vihma. Soojad riided ikka pidid selgäs olõma. Loodus oli ette jõlus. Mõnõd lilled õitsõsid ning puud olid lehtes. Siäl kasuvad sioksõd taemõd  nagu meitel botaanikaaidõs.
Jaapanlastõ puõlt pakuti meitele kõegõ parami elämis- ning olõmistingimusi, mis nendel pakku oli. Kõegõ rohkõm elevust tekitäs otelli vetsupoett. Sie oli soe ning mjõtmõtõ nuppõga, otsõ sai ennäst siälsamas pestä kua.
Seüä anti kua vägä jäeste. Süemisi ond siäl egäle maitsõlõ. Enämeste pakutassõ siäl riisi, aga ond olõmõs kõik makaronid ning kardulid. Seüässe ikka kua liha, aga piämiselt rohkõm egäsugusi merest suadut - kalu, krevettä, taimi ning. Mõnõ asjalõ mõestass nime andagi ning mõni asi sünnüss seüä kua´mtõ. Ühesse salatissõ oli küll siokõst lamu pandud nagu Kihnus põllalõ väätässe, aga maegul olõski naa viga.

Punasõpõhjaga sitsiriiet olõss  võtta kedägi
Inimesed ond siäl enämeste sõbralikud. Teretämiseks nämäd kummardavad, mitte ei anna kätt egä kallista. Üldiselt ei mieldi jaapanlastõlõ inimesi puuduta.
Meiti viidi puedõssõ kua. Kaubad ond ikka sioksõd samad nagu meitel ning jõnnad enämvähäm meite jõndõga ühesugusõd. Nagu ikka kihnlastõl kombõks otsimõ meiegi kanga ning rätikupuõdi, aga ei näess meie ühtegi rätikut kusagil. Kangapue leüdsime, aga punasõpõhjaga sitsiriiet olõss kua võtta kedägi, egäüks puaer põllõtäüt ju sai.
Tahakohe tulla oli mio iest param, sest lennu aegõs oli ikka päe välles. Kui Talina jõudsimõ oli siäl lumõtuisk. Esimene apsakas oli kua käe. Nimelt uõtasime oma kohvrisi lindi juurõs, aga kohvrisi tulõss kusagilt. Mindi siis küsümä ning üeldi, et kohvrid jäid maha ning tulad päräst järge. Kohvrid suadi teese päävä Pärnüst käde.
Meretie oli kua terven tuiskan. Mõtlõsi juba,et tulõb ljõnna jäädä lennukid uõtama, aga õnnõks suadi kõrgõtõ aututõga lumõst läbi ning olimõ õnnõlikud, et õhtaks koo saemõ.
Kogovõttõs võib üeldä, et reis oli vägev.

Annika
Kihnu Leht, märts 2010