9
May

Imeline reis Makedooniasse

Reis sai teoks tänu Euroopa Liidu rahastatavale programmile Erasmus pluss, mis toetab koostööd ja kogemuste vahetamist eri riikide ja rahvuste vahel. Kõnealune käik oli osa projektist, mis keskendub just pärimuskultuuri teemale – kuidas seda paremini hoida ja arendada ning selle väärtust selgitada.
Projektis osalevad riigid – Eesti, Läti, Gruusia ja Makedoonia – jagavad oma kogemusi ja kutsuvad järgemööda partnerid endale külla. Esimeseks võõrustajaks oli projekti vedaja Läti, kes eelmisel aastal tutvustas oma pärimuspärlit Suitit, teiseks küllakutsujaks oli nüüd märtsis Makedoonia, kolmandaks tuleb Eesti eesotsas oma pärimuspärli Kihnuga juba selle aasta juunis ning neljandaks Gruusia augustikuus.
Kihnu reisiseltskond liitus Läti suitidega Riia lennuväljal, kust õhusõit meid Türgi linna Istanbuli viis. Olen kirjutanud oma märkmikusse “kahjuks ainult 11 kraadi sooja, vahvad laulvad vanamehed, üle linna kajavad palvusele kutsed, mošeed koos minarettidega ja palju rahvast ning ka prahti tänaval”.
Järgmisel hommikul pärast paaritunnist lendu jõudsime Makedoonia pealinna Skopjesse, saime kokku grusiinide ja võõrustajate makedoonlastega. Skopje jääb meelde kui monumentide linn – pronksskulpuurid on püstitatud sõjameestele, usu- ja kultuuritegelastele, poliitikutele, teadlastele jt. Rõhutatakse kuulsusrikast antiikaega, hiiglaslike sammastega arheoloogiamuuseumis olid parasjagu eksponeeritud kullast surimaskid, mis ajalootundidest tuttavad ette tulid.
Paadikujuline Hotell Senigallia asub Skopje kesklinnas, vaid 3-minutilise jalutuskäigu kaugusel kivisillast ja Makedoonia väljakust.
Makedoonia oli asustatud juba 9000 aastat tagasi. Aleksander Suurt ehk Makedoonia Aleksandrit (356-323 eKr) antiikaja kuulsaimat ja edukaimat väejuhti teavad kõik. Makedoonia oli Balkani poolsaare üks võimsamaid riike 1000 a e.Kr, aga 14. sajandi lõpus langeti osmanite võimu alla. 1912-13 toimuvad Balkani sõjad lõhestasid Makedoonia. 1991 a. referendumi tulemusena sai Makedoonia iseseisvaks riigiks (endise Jugoslaavia osa). Makedoonia on juba alates 2005. a Euroopa Liidu kandidaatriik, kuid neil on esitatud nõudmiste täitmisega siiani raskusi (näiteks nimevaidlus Kreekaga).

 

Praegu on elanike arv Makedoonias 2, 1 miljonit (võrdluseks Eestis 1,32 miljonit), pindala ainult 25 713 km2 (Eestis 45 227 km2). Kell on tund aega Eesti ajast taga. Riigikeel on makedoonia keel. Riigis on ka Albaania ja Türgi kogukond.
Kaupluste hinnatase on väga soodne. Ajalooliselt Vanalt Turult õnnestus soetada ka paar tükki kihnlaste meele järgi sitsiriiet.

Makedoonia toidud on maitsvad ja mitmekeseised. Salat valmistatakse tomatist, kurgist, paprikast ja sibulast ning riivitakse peale korralik kiht juustu. Ajvar on röstitud paprikast, piprast, tomatist, baklažaanist ja küülaugust valmistatud pasta. Pindzur on ajvari sarnane, kuid valmistatud peamiselt tomatist. Nii ajvarit kui pindzurit süüakse eelkõige värske saia ja juustuga. Taratur on värskest kurgist, küüslaugust ja jogurtist valmistatud eelroog. Saia süüakse iga toidukorra juurde. Ovaalse kujuga pitsa vamistatakse tihti sea- või lambalihaga.
Traditsioonilistest liharoogadest tuntuimad on sealihast valmistatud lihapallid, loomalihahautis ning seentega selsko meso. Kalaroad on hinnalt oluliselt kallimad kui liharoad. Kala serveeritakse enamasti küpsetatult, aga sõime ka suppi.

Makedoonlased on väga külalislahked ja hoolitsevad. Igal päeval toimusid väljasõidud riigi kaugematesse regioonidesse. Nägime nii palju kirikuid ja kloostreid! Neid külastades peavad naistel õlad ja pea kaetud olema. Ühes seletamatult ilusas kloostris ei lubatud kahjuks pildistada, sissepääsu juures oli võimalik laenutada pikk seelik, sest pükstega naisterahvast sisse ei lubatud. 66% on õigeusklikud, 33% moslemid ja 1% muud religioonid. Moslemite pühakodades – mošeedes on pehmed vaibad, lillelised laed-seinad, suured lühtrid ja maalilised hieroglüüf-kirjad.

Igas võimalikus kohas võtsid suiti 3 torupillimängijat oma pillid välja ja lasid muusikal kõlada. Gruusia meeste mitmehäälne laul kõlas kõvasti õhtusöökide ajal ja tasem bussis järgmisesse kohta sõites. Makedoonias laulavad traditsiooniliselt ka rohkem mehed, nägime-kuulsime mitmeid esitlusi – enim meeldisid mulle kaelakuti seisvad, üksteisele silma sisse vaatavad ja nagu lauldes kõnelevad vanamehed. Makedoonlased tantsivad enamasti sõõris, hüplevad väga kergejalgselt üles-alla, tõstavad jalgu väga kõrgele – väga huvitav ja väga teistmoodi võrreldes meiega.

Kõlama jäi makedoonlaste mure, et nende riik ei hooli pärimusest ega toeta selleteemalisi tegevusi, rahvarõivast kantakse väga vähe ja noorte seas ei ole nende kandmine populaarne. Seda südantsoendavam oli kuulda ühes pisikeses etnograafiamuuseumis, kuidas peremees ütles “Meil ei ole siin ühtegi kullast asja, aga iga ese siin on mulle kullast kallim”.

Makedoonia on valdavalt mägine maa. On laugeid, viljaka pinnasega mägesid, kus sobib teravilja, viina- ja õunapuid kasvatada, aga on ka hästi kõrgeid lumiste tippudega mägesid. Makedoonia asub seismiliselt aktiivses piirkonnas. Nõrgemaid maavärinad esineb sageli, kuid suuremad tõuked on siiski haruldased (viimasem suurem maavärin oli 1963. aastal).

Kõige kaunim vaade avanes Ohridi linnakese hotelli “Royal view” rõdult: peegelsile järv, punaste kivikatustega väikesed majakesed, õitsvad kirsi-laadsed puud, palju erivormilisi elupuid, taamal mäed…

Ohridi järv ja linnake selle kaldal on UNESCO tunnustuse saanud juba 1979. aastal.
Ühe kindla Ohridi järve kala soomustest meisterdatakse käsitsi ja vaid paari perekonna töökojas kuulsat Ohridi pärli, millest valmistatakse hinnalisi ehteid.
Vanal ajal elati kõrgemal, mitte päris vee ääres. Mäetipul on linna kaitseks 3 km pikkune ja 16 m kõrgune kindlus. Kirikuid on väga palju ja need on tuntud oma kaunite freskode poolest.
U 2000 a vanune antiikteater on täna Ohridi suvefestivali pealava.
Pärast paarikilomeetrist jalgsimatka alguses ajaloolise linna kivisillutisel ja seejärel pikkade okastega mändide all jõudsime järveni ja saime väga meeldiva üllatuse osaliseks: tagasi kõmpimise asemel tulid meile järele paadid! Lõppakordiks Ohridis oli paadisõit järvel otse hotelli ette.
Selle nii kangesti meeldinud reisi Kihnu-poolsed korraldajad olid Mare ja Marju Sihtasutusest Kihnu Kultuuriruum – suur tänu Teile!

Tekst: Maie Aav
Fotod: Rooslaiu Diana

Lugu ilmus Kihnu Lehes aprill 2019 nr. 4 (214)

 

UNESCO pärimuskultuuri meistriteos – Kihnu Kultuuriruum!

Kihnu Kultuuriruum SA / 88003 LINAKÜLA / telefon 5071453 / kultuuriruum [at] kihnu.ee / a/a EE641200001244494439 (Citadele Bank)
Tuhat tänu meile ja meiega kaasa mõtlemast!