Üheks huvitavaks komponendiks kihnu kunstiväljenduses on olnud naivismi laadis maalid, mis nähtusena levisid koos areneva meresõiduga 19. saj. lõpul ja 20. saj. alguses. Kihnu naivistid ei tegelenud teadlikult kunstiloomega, vaid püüdsid jäädvustada saareelanike ajalugu ja mereseiklusi. Aegajalt tellisid laevaomanikud endale neid värviküllaseid pilte sooviga oma purjelaevu mustvalgete fotode asemel värviliselt jäädvustada. Neil maalidel on looduskeskkonda tavaliselt kujutatud suhteliselt realistlikuna, samas kui inimfiguuridel on moonutatud proportsioonid, mida on mõjutanud pigem jutustuse kontekst kui korrektsed visuaalsed parameetrid. See kunstiväljenduse laad sai omal ajal tõuke kujutiste täpse reprodutseerimise tehnoloogia (fotograafia) arenemisest, mis tekitas üldisemat soovi tavapärast ümbrust täpsemalt jäädvustada. Sellega kaasnes omakorda visuaalse jutustamislaadi edenemine ja jäädvustamise vahendite rahvapäraselt kättesaadavamaks muutumine, millele omakorda lisandus kujutatavaga tekkinud ajalisest ja ruumilisest distantsist tingitud nostalgia. Need kunstnikud polnud spetsiaalselt joonistamist õppinud, vaid olid tavalised meremehed.
Jaan Oad (1891–1984) on maalinud 150 pilti, kus on kujutatud elu Kihnu saarel vanasti. Tema õlimaalidel on jäädvustatud kihnlaste igapäevast tegevust, laevaehitamist, kalapüüki, hülgeküttimist ja saareelanike seiklusi mandril. Naivistliku kunsti ülemaailmses entsüklopeedias on toodud ära tema maal „Kadaka Mari kohtuprotsess”. Pilt jutustab Kadaka Marist, kes ähvardas mõisahärra karja ära nõiduda. Tegemist on täpse ja tasakaalustatud kompositsiooniga, kus kohtunik ja kohtumõistjad istuvad ühel pool ning kihnlased ruumi teisel pool. Maali jagab kaheks suur domineeriv punane laud. Kadaka Mari on pannud oma käe piiblile, aga tema näos ei paista mingit kahetsust. Ta on niisama uhke kihnu naine, nagu kõik need teisedki tema selja taga.
Nii nagu teisedki kihnu naivistid, lahkus Jaan Oad Teise maailmasõja ajal Eestist ning asus elama Kanadasse.
Nende kihnlaste igapäevelu jäädvustavat maalikoolkonda jätkas Endel Tehvand, 1950. aastatel mandrilt Kihnu saarele kolinud mees, kes oli ametilt keevitaja. Tema poeetilistel piltidel domineerib punane ja pruunikas toon. Tehvandi ilusad ja tundlikud tööd kujutavad maastikke, pulmatraditsioone ja teisi saarele omaseid kombeid.
Ajalooliselt pole Kihnu naivistide kunst olnud mitte hobi, vaid pigem lisatöö või missioonitundest kantud tegevus. Tänaseks ei ole Kihnus enam aktiivseid naiviste, nagu seda olid Jaan Oad, Georg Vidrik või nüüdseks samuti lahkunud Endel Tehvand. Nende meistritöid võib näha Kihnu Muuseumis. Kihnu koolis on kunstiõpetuses samuti püütud naivismi taaselustada. Õpilastel palutakse kujutada erinevaid töid ja pidustusi, kuna lastele on loomupäraselt omane ümbritsevat keskkonda ja kogetut väga vahetus visuaalses kujutuses väljendada.