Kihnu kultuuriruumi eriliselt silmapaistvaks jooneks on pärimuslike rahvariiete kandmise kombe jätkumine tänapäeval. Rõivaste detailide osas on säilinud eriliste tähenduste tunnetus ning erilise staatuse ja identiteedi väljendamise funktsioon. Kihnu ja Manija kultuuriruumis on naiste käsitööoskused alati kõrgelt hinnatud olnud. Osavus käsitöö vallas on eriti tähtis neidude elus, kes peavad veimevakka valmistama. Emad ja vanaemad on püüdnud oma tütardele varasest lapsepõlvest edasi anda mitmesuguseid tehnikaid, mustreid ja lõikeid. Ülaljõstmisõd ehk neidude ühised õhtuveetmised, mil pikkadel talveõhtutel ja veel kevadelgi tullakse kokku koos kudumistööd tegema, on samuti omanud olulist rolli kollektiivse tööpraktikana, milles traditsioonilise käsitöö kõrval käibis aktiivselt ka sõnaline repertuaar, kuid eelkõige oli töö saatjaks laul. Peamine naiste käsitöös kasutatav materjal on vill. Eriti kvaliteetse lõnga saamiseks kasvatab iga talu ise oma lambad. Naised teevad kodustes tingimustes ise kogu töö lammaste pügamisest kuni ketramise ja lõnga värvimiseni. Vill on ideaalne materjal, seda eriti karmis talvekliimas, kui tugevad lumetormid elu saarel raskeks teevad. Üle aegade on värvid ja mustrid kergelt muutunud, kuid rõivastes on säilinud üldine stiil ja algne kasutus. Traditsiooniliste märkide, ennete ja sümbolite kasutamine käsitöös või muus kombestikus aitab säilitada kihnlaste uskumusi ja luua nende vaimses maailmas sidusust. Kihnu naiste käsitööd iseloomustab värvikas muster ja rohked kaunistused. Enamik kasutusel olevatest elementidest on tuntud üle maailma. Mustrite geomeetriline kompositsioon määrab võimalike variatsioonide hulga ja üksikute mustrite laenuteed on keeruline tuvastada. Kuid kihnu naiste endi poolt mustritele antavad seletused on tähendusrikkad.
Kaheksakand, mis näiteks lätlastel on tuntud kui koidu, kultuurilise ärkamise ja rahvusliku identiteedi sümbol, omab kihnu mustrites maagilist toimet mitmesuguste haiguste raviks ning naiste käistekirja põimituna pidavat see haigusi ära hoidma. Samasugust kaheksatipulist tähte on vaipadesse kootud ka Rootsis Ojamaa saarel, nagu ka Indias või Peruus Andides valmistatavatesse tekstiilidesse. Türgis on see usu ja armastuse sümbol, esinedes vaipades kaheksanurgelise imelille õie kujul. Samuti on üle maailma tuntud päikeseratta sümbol, mida kihnu mustrites on kasutatud sik-sak mustriga ühendatult. Niisugune kaunistus ehib tavaliselt näiteks abielunaiste tanusid. Naised kannavad oma traditsioonilist seelikut ehk körti, jakki, sukki ja kindaid igapäevaselt. Naiste riietusel on ilmselge praktiline tähendus, uusi riideid valmistatakse pidevalt, neid muudetakse ja kohendatakse vastavalt ajale ja oludele – nad arenevad koos inimestega, kes neid kannavad. Triibuline kört tuli kasutusele 19. saj teisel poolel, asendades varasema ühevärvilise valge, halli, musta või sinise seeliku, ja muutus ajapikku aina värvilisemaks tööstuslikult toodetud värvaine kasutusele võtuga seoses. Naise varakust on hinnatud vastavalt talle kuuluvate seelikute arvu järgi, mis võis ulatuda kuni paarikümne kodus kootud kördini. Triipude muster ja värvid varieeruvad vastavalt naise vanusele ja staatusele, või sõltuvalt tähistatavast sündmusest. Lapsed, neiud ja naised kannavad helepunase põhitooniga seelikut. Vanemad naised eelistavad tavaliselt tagasihoidlikumat sinisetoonilist körti, keskealiste naiste kördid on punast triipu vaid osaliselt (ühe või kahe laia sinise triibuga). Must kört osutab peres valitsevale leinale, seda kantakse peale väga lähedase sugulase – mehe, ema või lapse – surma. Naine leinab meest kauem kui ema või last. Kui abikaasa sureb, kannab naine musta körti vähemalt ühe aasta; kui on surnud ema, kestab leinaperiood pool aastat. Körti, millel esinevad üksnes mustad (tumesinised), valged, rohelised triibud ilma punaseta, peetakse samuti leinakördiks, mida kantakse mõne kaugema sugulase lahkumise puhul. Sellist körti kantakse musta kördi perioodi järel ajal, mil suundutakse tagasi normaalsesse ellu kaotatud ema või lapse leinamisest toibudes. Triipude värv osutab, et kurbus on hakanud taanduma. Lesk kannab sellist körti kogu ülejäänud elu. Mitme aasta möödudes võib lisada mõned punased või roosad triibud, kuid üldine mulje peab jääma tume. Matustel kannavad kõik naised mustatriibulisi (tumesiniseid) körte, välja arvatud lähimad sugulased, kes on riietatud täiesti musta. Hoolimata vertikaaltriipude värvist, on körtidel alati all horisontaalne punane äärispael. Isegi täiesti tumemustadele körtidele on lisatud selline pael; punast triipu seostatakse haiguste vastu kaitsva maagiaga. Niisugusest kihnu körtide hierarhiast peetakse kinni isegi tänapäeval, kuigi punane seelik on nüüd teatud määral laialdasemalt kasutusel ka vanemate naiste hulgas, eriti pidulikel puhkudel.
Abielunaised kannavad põlle. Kuni 19. saj esimese pooleni valmistati põlled linasest, pidulikel puhkudel kanti aga trükimustriga põlle, tänapäeval on valdavalt kasutusel just viimased. Põll kaitseb naise kõige olulisemat, elu edasiandmisega seotud kehaosa. Kui laps on sündinud, ei kanna naine põlle seni, kuni vastsündinu on viidud kirikusse. Peale ristimist pannakse põll jälle ette. Põllest võib loobuda lahutuse korral, kuid lesed kannavad seda surmani ning neid ka maetakse, põll ees. Seda kommet järgitakse hoolega. Teine oluline element naise rõivastuses on kirivöö. Minevikus ei võetud seda ära isegi voodisse heites, kuna usuti, et see toetab keha füüsilises ja ka maagilises mõttes. Puuvillane trükimustriga rätik, mis õlgu katab, on samuti piduliku kostüümi osa. Kuub tehti algul valgest, hiljem hallist villasest riidest. Kasukaid tehti valgest lambanahast ja kaunistati punaste aasadega. Mustrites ja tikandites, nagu ka pruudi rõivastuses üleüldiselt, on domineerivaks värviks olnud punane, mida kihnlased on pidanud nooruse ja lusti värviks. Aja jooksul on looduslikke värve asendanud erksamad poevärvid. Kõige olulisemaks kaunistuseks naiste käistel ja tanul on rikkalik värviline tikand.
Kuni 19. saj lõpuni kandsid abielunaised igapäevase peakattena tanu. Alates 20. saj on seda pähe pandud peamiselt pidulikel puhkudel. Argielus asendas tanu rätik, mida varem kanti tanu peale seotuna. Rätik on olnud vallaliste naiste ja neidude traditsiooniline peakate. Varrukaotstel, seljaosa allääres ja kraeservadel rikkaliku tikandiga kaunistatud avarad käised kuuluvad eriti piduliku kostüümi hulka, igapäevasemas riietuses on selle asemel kantud puuvillast trükimustriga pluusi.
Läbi aegade on kihnu naised endaga kõikjal kaasas kandnud käsitöökotikest. Hobusega teel olles olid ikka kudumisvardad peos. Kudumine oli käsil ka paadireisil Pärnusse, kõige lähemasse linna. Tavaliselt kooti siis labakuid, sõrmkindaid, sukki ja sokke. Naised teadsid mustreid käsikaudu ja sõrmed töötasid neil automaatselt ja sama osavalt ka pimesi, tööle pilkugi heitmata. See traditsioon jätkub tänapäevalgi. Kihnu ja manija naistel on sageli kudumine käsil kas paati või lennukit oodates, või lambaid karjamaale saates.
Mustreid on ohtrasti ja palju erinevaid, kuid samas on igal perel siiski oma soki- ja kindamustrite süsteem, mis on kergesti teistest eristatav. Igale naisele meeldivad oma pere kindamustrid kõige enam.
Varasemal ajal kandsid kihnu mehed valget linast või takusest riidest särki ja pikki halle pükse või valgeid poolde säärde ulatuvaid pükse. Pealiskuub oli kas helehall või valge. Vammuse peal kandsid mehed laia nahkvööd, millel rippus puss. 19. saj teisel poolel levisid villased eest kinnised kampsunid- troid, mis olid eriti praktilised tööks karmis kliimas hülgejahil, kalapüügil või meresõidul. Vaatamata meeste kiiremale üleminekule kaasaegsele linnariietusele, on kihnu mehed jätkuvalt tavatsenud kanda villast troid, varrastel kootud ja täismustriga kampsunit.
Meeste varasemalt üldine käsitööoskus keskendus peamiselt laevaehitusele, kuid hõlmas ka kalanduse ja jahivarustuse ning tavapäraste koduste majapidamisriistade valmistamist. Püügivõrkude meisterdamine ja parandamine oli samuti aeganõudev töö. Meeste peamiseks käsitöövaldkonnaks oli puutöö ja vestmine. Kodus valmistati mitmesuguseid anumaid, vaate ja palisid või mööbliesemeid. Oskuslikumad meistrid tegid ka viiuleid ning isegi puust jalgrattaid. Kihnu laevameistrid leiutasid erilise laeva hülgeküttimise tarbeks. Sel olid vees ja jääl liikumiseks jalased alla pandud. Osavaid käsitöömeistreid on Rosalie Karjam, kelle kootud kindad, sõrmkindad, sukad ja tikitud käised ning tanud on väga kõrgelt hinnatud nii saareelanike kui turistide poolt. Mõned aastad tagasi asutas ta käsitöötalu nimega Mõnu. Leida Tapp on üks paremaid körtide ja vaipade kudujaid. Tema poolt oli valmistatud imekaunis triibulinevillane lavaeesriie Kihnu rahvamaja jaoks, mis langes 1999. a tuleroaks. Helve Vahkel kujundab ja meisterdab kihnurahvarõivastes nukke, hea vaipade kuduja
Kõik need käsitöömeistrid annavad heal meelel oma teadmisi ja oskusi edasi ka teistele ning noorele põlvkonnale. Neist käsitöömeistritest, kelle nimi on läinud saare kultuurilukku, võib koostada pika nimekirja. 1973. a surnud Mihkel Mäes oli osav viiulimeister ja suurepärane laevaehitaja. Peeter Rooslaid (1889–1976), kes kolis Kihnu naabersaarelt Ruhnust aastal 1960, oli rahvusvaheliselt tuntud hõbesepp. Tema valmistatud sõled ja kompassid on haruldasteks talismanideks. Peeter Rooslaid leiutas unikaalse kompassi, millel oli tavapärase nõela asemele kinnitatud ümmargune näitudega ketas. Selline kompass oli eriti käepärane meresõidul ägeda tormi tingimustes, kuna laevakurss oli alati tüürimehe ees. Kõige tuntumaks kihnu-tüüpi purjeka meistriks oli Enn Vahkel (1870–1953), kes ehitas 69 tohutu suurt purjepaati, enamiku neist ookeanil seilamiseks. Tema järgijad ja traditsiooni edasikandjad on ehitanud väiksemaid puupaate rannikuäärseks kalapüügiks oma vajaduste tarbeks või ka müügiks. Käesoleval ajal on headeks paadimeistriteks Valdo Umb ja August Vesik. Kuid käsitööna valmistatud tooted on muutunud tänapäeval väga kalliks, mistõttu kaasaegsema tehnika ning materjalide kasutuselevõtu tulemusena soovivad paljud kalamehed nüüdisajal hoopis odavaid plastikust paate hankida.