Laulmisel on Kihnus ka tänapäeval rituaalne tähendus, kuid see funktsioneerib eriti naiste seas ühtlasi meelepärase ajaviitena. Kõige olulisemal pulmaviisil on multi-funktsionaalne iseloom ja see käibib „ühisviisina” enamikus vanemate naiste lauludes, nii lüürilistes kui jutustavates lauludes. Kuid suures osas on see iidne läänemeresoome ühine lauluvara (olles üldiselt iseloomulik soomesugu rahvastele Läänemere idakaldal) siiski aktiivsest mälust taandunud, edukalt on aga seda taaselustanud kaasaegsed rahvalauluansamblid. Neis laulurühmades kasutatakse taaselustamise eesmärgil ka arhiivimaterjale ja mitmesuguseid publikatsioone, kusjuures aktiivsemad osalejad toimivad ka rituaalse laulu asjatundjatena.
Traditsioonilised hällilaulud ja laulud laste lõbustamiseks on käibel ka tänapäeval. Neil on spetsiaalne viis ja neid lauldakse mitte ainult emade ja vanaemade, vaid ka vanaisade poolt. Vanad töölaulud koos oma spetsiaalse funktsiooni ja retsitatiivse laulmismaneeriga on kaotanud kaasaegses töökeskkonnas oma rakendusliku konteksti, neid on aga arhiivimaterjalides hulgaliselt dokumenteeritud. Vanemad regilaulud on säilinud peamiselt naiste repertuaarina, kuigi salvestatud on tegelikult ka mõned vanematest regivärsilistest meestelauludest.
Seevastu 19. sajandi lõpus käibele tulnud riimiliste laulude loojateks ning esitajateks on olnud pigem mehed. Nende siirdevormiline meloodia on erinev pulmaviisist, esindades ülemineku staadiumi vanematelt uuemat laadi viisidele. Uuematel meremeestelauludel on keerulisemad meloodiad, neid iseloomustab stroof, laiem ulatus, teine rütm ja dünaamilisem esituslaad.
Laulmine kannab endas teatud rituaalset funktsiooni, aga see on ühtlasi olnud ka oluliseks kogukondlikuks suhtlemisvahendiks ning esteetiliseks meelelahutuseks. Endasse uudseid mõjutusi ja muutusi sulandades on kihnu laulutava aegade jooksul oma iseloomulikud jooned säilitanud ning kihnu identiteedi muusikaliseks manifestatsiooniks kujunenud.