Kombed ja tähtpäevad

Juõdud.
Praktiliselt kõik Kihnu saare elanikud kuuluvad apostliku õigeusu kiriku kogudusse, kuna laste ristimise komme on säilinud ka läbi ametliku ateismi perioodi Nõukogude okupatsiooni ajal. Ristseid peetakse kas kodus või kirikus kahe peamise ristivanema ja veel mitme ristivanema osavõtul. Ristivanemad kingivad lapsele raha, et tagada talle edu, lapse ema kallab ristimisvee noore õunapuu istikule. Tavandiriitusele järgneb rikkalik söögilaud.

Kadripäe.
Üheks põnevaimaks traditsiooniks kihnlaste elus on olnud kadripäeva pidamine. Kadripäeva peetakse igas külas  eraldi. Selleks leitakse mõni tühjalt seisev maja või mõni lahke pererahvas, kes kogu küla oma katuse alla laseb, tänapäeval peetakse kadripäevi tihti kohalikes kohvikutes. Eestvedajaks on üks küla aktiivsem inimene.

Ühel kindlaksmääratud päeval, mitu päeva enne peo toimumist, tulevad kõik, kes tahavad kadripäeva-peol osaleda, kokku ja peavad nõu kaasavõetava söögi-joogi, toidunõude, muusikariistade ja muu vajaliku üle.Kadripäeva hommikul hakatakse peopaika ette valmistama: koristatakse ruumid, vajaduse korral ehitatakse pikad söögilauad ja pingid, et kogu küla mahutada. Naised kannavad ühiselt toidukraami kohale, koorivad kartulid, katavad lauad.

Pidu saab hoo sisse õhtul, kui süüakse kõhud kõvasti täis ja hakatakse tantsima. Hiljem, kui enam süüa-juua ei suudeta, paneb kogu see vägi selga kadririided – tavaliselt kõikvõimalikud vanad hilbud – ja läheb teise küla poole kadrisid tegema. Külast külla sõideti vanasti hobustega nüüd autodega. Teel lauldakse ja tehakse nalja, mõni julgem kadri proovib isegi tantsida.

Teise küla kadripeol tantsitakse, lauldakse ja mängitakse. Võõrastele kadridele pakutakse alati suure puust kulbiga leent, mis ei näe tavaliselt eriti isuäratav välja. Kui niimoodi trallides on saarele ring peale tehtud, minnakse oma peopaika tagasi ja pidu jätkub, kuni pillimees jõuab mängida ja kadrid tantsida.

Järgmisel päeval kogunevad kõik taas peopaika, et süüa-juua ära eilsest peost järelejäänu ja aidata pererahval “mööbel” taas ära lõhkuda ning maja ära koristada

Jaanipäev.
Ristija Johannese sünnipäev. Jaan on viljakasvatajate vaim. Enne jaanipäeva tuleb saunavihad valmis teha, tüdrukutele toob head meheõnne viht, millega on poiss enne teda vihelnud. 23. juunil peetav tähtpäev on üks romantilisemaid kogu kombestikus üle Eesti, kuna see tähistab aasta lühimat ööd, mil päike kaob vaid mõneks tunniks horisondi taha. Kihnus ja Manijal on majad kaunistatud noorte kaskedega, rahvas koguneb vana rahvamaja platsile. Jaanituleks süütavad alati läheduses viibivad Jaani nimelised mehed vana paadi. Inimesed kogunevad jaanilõkke ümber, mis kätkeb endas igavese tule võimast sümboolikat. Jaanitulele läheb igast perest vähemalt üks inimene, kes puudub jääb mardipäevani magama ja küünlapäevani kükitama. Jaanitulest üle hüppamisel on puhastav jõud, siis oled terveks aastaks terve ja õnnelik.  Mehed pangu jaanilaupäeva ööl taldrik veega voodi alla, kes sind öösel üle silla aitab, temast saab sinu noorik. Naised pangu üheksat sorti õisi padja alla ja unes ilmutab end tulevane kaasa. Usutakse, et jaanipäeval abiellujate õnn on kõige suurem.

Jõululaupäev 24. detsember Jeesuse sündimise õhtu. Jõule nagu paljusid teisigi pühi peetakse saarel veidi teistmoodi kui mujal Eestis. Kui üldiselt on jõulupuuna kasutusel kuusk, siis kihnlased toovad tuppa männi. Jõululaupäeva pealelõunal köetakse sauna ning seejärel minnakse kalmistule sugulaste haudadele küünlaid süütama. Peale järgnevat jumalateenistust veedetakse õhtu oma pere seltsis, oodatakse jõuluvana ja süüakse-juuakse omavalmistatud toite ja jooke Jõulu esimesel pühal 25. detsembril hakkavad perest peresse käima “jõulumeeste” kambad, külalistele pakutakse omapere õlut. Mängitakse arvamismängu “Liiad või paarid”. Üks mängija võtab taskust peotäie pähkleid, hoiab neid kinnises peos, vastasmängija arvab, kas peos on paaris või paaritu arv pähkleid, õige vastuse korral saab peotäie pähkleid endale, vale korral peab ise anda peotäie pähkleid.