Kogukondlik pulmapidu on kõige silmapistvam tegur, mis on aidanud Kihnu ja Manija saarel traditsioonilise kultuuri kollektiivset elulaadi säilitada koos kompleksse rituaalse ja rikkaliku loomingulise tegevusega. Alates 2006. kuni 2009. aastani peeti Kihnu Kultuuriruumi toetusel igal aastal üks traditsiooniline Kihnu pulm. 2007.ja 2008. aasta pulmadest on valminud dokumentaalfilmid. Kihnu Kultuuriruum toetab traditsioonilise pulma korraldamist.
Pulmatsükkel sisaldab ka kosjakombestikku, selle kõrgpunktiks on aga kolmepäevane kahe otsaga pulmapidu, mille käigus toimub mitmeid riitusi valmistamaks noorpaari ette pereellu siirdumiseks ja kinnitamaks uusi sugulussuhteid. Nagu juba eespool kirjeldatud, on tegemist keskse kultuuriinstitutsiooniga, kus arhailine ja unikaalne abiellumise kombetalituse tsükkel ühendab endas suuremat osa kihnlaste folkloori ja käsitööd. Kogu keerukas rituaal sisaldab laia repertuaari laule ja muid sõnalise rahvaluule liike, muusikat ja tantsu; esindatud on ka laias valikus traditsioonilist käsitööd; peo käigus valmistatakse traditsioonilisi toite ja dekoreeritakse eripäraselt taluhooneid. See on kihnu identiteedi võimas manifestatsioon ja silmapaistev tegur kihnu kogukonna elujõulisena hoidmisel.
Kosjad. Kõigepealt palub peigmees tulevase pruudi kätt. Peig ja isamees kooslähisugulastega saabuvad pruudi koju, peig toob külakostiks kosjaviinad ja pruut hoolitsebtoidu eest. Kuna kosjade aeg on varem kokkulepitud, on pruut kutsunud külla oma sõbratarid. Pruut ja külaneiud peidavad end suurte villaste sõbade alla, nii et peig peab õige neiu üles leidma. Kui kosilasel see on korda läinud, järgneb pidusöök ja tants. Kosjade vastu võtmise märgiks kingitakse kosilasele peo lõpuks vöö. Tegelik pulmapidu peetakse tavaliselt kosjaskäigule järgneval suvel. Peale kosjade vastuvõtmist hakkab pruut valmistama veimevakka. Pulmapeo käigus peab ta andma kingitusi kõigile peigmehe sugulastele ja pulmategelastele (nagu näiteks lauljatele ja pillimeestele). Kui ta ei ole suutnud teha väljajagatavate esemete tarbeks piisavalt kudumis- ja tikkimistöid, kutsub pruut endale teisi neide appi, kes siis kogunevad neljapäevaõhtuti istjatele. Neidude tööd saadab laul, hiljem õhtul saabuvad ka noormehed tantsupeole.
Tavapäraselt peetakse pulmad kahes kohas: peiu ja pruudi kodus toimuvad eraldi peod oma hõimlaste ja muude külalistega. Pulm kestab 3 päeva, need on täidetud vana kombestikuga, mis on sageli seotud iidse regilaulupärandiga: laulud saadavad pruudi kodust lahkumist, pruudi teretamist peiukodus, veimevaka avamist ja veimede jagamist, pruudi rituaalset riietamist ja pruudi tantsitamist, sauna jne. Kolmas e viimane päev on mõeldud põhiliselt koristamisele ja peo lõpetamisele. Pulma esimesel päeval pruudikodus peab teda katma uig, valge pikk pealina, mida ilustab punane sik-sak muster. Uig katab pruudi pead kuni ta jõuab peiukoju, kus see eemaldatakse kombekohaselt.
Kõik sugulased, naabrid ja sõbrad on kutsutud peole. Paljud sugulased ja lähemad sõbradpalutakse kindlaid ülesandeid täitma: vallalised tüdrukud tegelevad toiduga, jagavad veimeid(ning selle käigus jääb neil aega täita ka tantsupõrand); lähim abielus meessugulanevalitakse raudkäeks, kelle ülesanne on hoolitseda pruudi ja peiu ohutuse eest. Isameheks onpeiu lähim vallaline meessugulane, ta peab olema peiule toetajaks ja nõuandjaks kõiges asjassepuutuvas.
Rituaalid aitavad nendega seotud inimestel tasakaalu leida, aga samas ka korrastada suhteid kogukonnas laiemalt.
Pikemalt Kihnu pulmakommetest Ingrid Rüütli uurimuses Kihnu pulmakombed- juured ja suundumused.